We are taking 6 students to Estonia. By the way these are their names ( you'll read their surname first) :
Canè Alessandro
D’Alessandro Salvatore ( savio_18@hotmail.it)
Mazza Emmanuel ( dragon_1992@libero.it)
Territo Ivan (fhyrel@hotmail.it) I'm not too sure about this address
Smedescu Bogdan ( bogdansmedescu@gmail.com)
Rezgui Mohamed (rez_mohamed@hotmail.it)
They are all boys, the oldest one is Alessandro Canè who is 20 years old. ( I hope it's ok for you).
Wednesday, December 30, 2009
Wednesday, December 16, 2009
A Christmas Day
On 9th December, our school had a Christmas Day. Firstly, many students came to school dressed up as dwarfs. Most younger students were wearing red clothes and dwarf hats. Some even played little Santas. It was also popular with older students to dress up as dwarfs.
Secondly, we had a Christmas fair. Everyone, who had something to sell, could sell these things to other students or even teachers. There were mostly goods, which students had baked specially for the fair, but there were also some small things. About 25 students had something to sell. When we had breaks from lessons, we could visit the fair, so it wasn’t during the lessons. It was very difficult to move between the stalls at the fair, beacause there were too many students, who wanted to buy or sell something. So, when we walked through the school, we could see different students dressed like dwarfs and visiting the fair. I think that day was full of joy and happiness.
One of the remarkable things, which is worth mentioning, was a donation box. It was for Narva Youth Centre. Everyone, who put some money in it, helped a little bit those children, who do not have so good living conditions in Narva. I think, it was very sweet and I heard that our school donated a lot to this centre.
Secondly, we had a Christmas fair. Everyone, who had something to sell, could sell these things to other students or even teachers. There were mostly goods, which students had baked specially for the fair, but there were also some small things. About 25 students had something to sell. When we had breaks from lessons, we could visit the fair, so it wasn’t during the lessons. It was very difficult to move between the stalls at the fair, beacause there were too many students, who wanted to buy or sell something. So, when we walked through the school, we could see different students dressed like dwarfs and visiting the fair. I think that day was full of joy and happiness.
One of the remarkable things, which is worth mentioning, was a donation box. It was for Narva Youth Centre. Everyone, who put some money in it, helped a little bit those children, who do not have so good living conditions in Narva. I think, it was very sweet and I heard that our school donated a lot to this centre.
Tuesday, December 8, 2009
Sunday, December 6, 2009
Turkish week
In our school there was a week dedicated to Turkey, from 23rd to 27th November. It was an interesting and educative event. Due to this different activities were held.
The purpose of the week was to introduce Turkey and it`s culture to all the students in our school. During the breaks the school radio played captivating Turkish music. Most of the students enjoyed it and became more interested in Turkey and its culture.
The members of the Comenius international project, visited each form's class teacher`s lessons and introduced Turkish culture, traditions and the local people in this unique country. We talked about the basic information, about the country`s recent history, extremely friendly people, Turkish religion , Atatürk aka Mustafa Kemal Atatürk . It was a good experience for all of us, who had to talk in front of the class. Those who had an opportunity to talk to the younger forms, where lucky because youngsters knew less about Turkey and were not able to ask difficult questions. At the end of the lessons the quiz was carried out. This way we had a chance to see how well the students had been listening and also how much they knew themselves. The winner of the school was Kristjan Pulk. Turkish Embassy had supported us with the awards for the winners.Now the students who visited the classes and made a research about Turkey are waiting for the feedback from the teachers and are hoping that they managed well. At elementary school we didn`t carry out the quiz, but the teachers told them a Turkish fairy tale.
From Tuesday till Friday the labels with Turkish phrases were seen on the walls of the school.
From Tuesday till Friday the labels with Turkish phrases were seen on the walls of the school.
Also, there were some pictures about the trip to Turkey on the wall in the student`s corner, so, every student had a chance to see the pictures themselves.
The students, who had a great opportunity to visit Turkey and some of the students who are also in this project, made a power point presentation about their trip and talked about it to the secondary school students on Friday. During this thematic event the secondary school had a chance to see Turkish women`s traditional clothes (teacher Merike Sikk on the picture) and also belly dance.
Belly dancers were our school students, who had prepared a few Turkish dances. We aslo had a guest from the Turkish Embassy. 
Özgür Cakar (on the picture with the headmaster Arvo Pani) said that he was pleasantly surprised to see our knowledge about Turkey. During this gathering we also congratulated the winners of the quiz from every class.
We all think that this week, dedicated to Turkey, went well, because the main purpose was achieved- students got more interested in Turkey and got rid of prejudices.
We all think that this week, dedicated to Turkey, went well, because the main purpose was achieved- students got more interested in Turkey and got rid of prejudices.
by Hanna and Laura
Thursday, December 3, 2009
30th November 2009
Firstly, I would like to explain, why this blog entry is in English. We decided to start writing here also in English, as the project page is in English and so we don't have to do all the work twice.
Last week, we had a Turkish week at our school and soon Laura and Hanna are going to write about it as well.
Generally, all the students were pleased with the week.
We also had 1 guest, Özgür Cakar, who is the first secretary of the Turkish Embassy. He was really surprised to see how much we knew and what we had done for the week.
All in all, we didn't have very much time to discuss about the week in the class, because the Turkish Embassy had asked us to a little concert and reception. Some of us accepted the opportunity to experience something extraordinary.
The concert and recieption took place in the house of the Brotherhood of Black Heads. The whole hall was full of people and there were even Arnold and Ingrid Rüütel. At the concert there were 2 Turkish musicians - Ahmet Kanneci, who played the guitar and Ekrem Öztan, who played the clarinet. The sound of the duo was really nice and sometimes even a bit hypnotic. It seemed that the audience enjoyed them as well, as the applause seemed to be endless. Finally, when the concert ended, there was a little reception. Unfortunately the room was a bit too small for such a big crowd. We had an opportunity to taste some Turkish snacks as well, but as first of them contained raw fish, then we( students) were not very fond of it.
Here is also a little video of the duo. http://www.youtube.com/watch?v=HpManr_Sq5M
I am quite sure, that all the people who chose to attend the event, were very satisfied with it. Big thanks to the Turkish Embassy, who gave us such a great opportunity and who also helped us a lot with the Turkish week. :)
Thursday, November 19, 2009
Hatay külastus
Vabandan siis minagi oma hilinemise pärast.
Kolmapäeval 28.10.2009 võtsime ette reisi Hataysse, linna, kus arvatavasti kristlus alguse sai ja levima hakkas ( seal pesitseb esimene ristiusu kirik, mis siiamaani seisab ) . Nii, päev algas nagu tavaliselt Türgis - kooliliinid võtsid meid maja eest peale ning viisid kooli. Kooli jõudes oli nagu tavaline koolipäev, ootasime, kuni õpetajad meiega liituvad, kuid neid ei tulnud ega tulnud. Selle peale otsustasime klassidesse minna, kus asi vägagi põnevaks muutus. Järsku avastasime endi ümbert kümneid türklasi, kes kõik vägagi meiega suhtlemisest huvitatud olid. Peaks siinkohal ka ära mainima, et me saime vist kõik oma egodele paar paid, vähemale mina pole elusees nii palju komplimente saanud, kui see päev sain :)
Pärast tundi läksime kooli söökla-vahetunnipidamisekohta, kus oli peasissekäik ja puhvet :D, ise võite otsustada, mis koht see oli. Ühesõnaga otsustasin kohvi osta. Pärast kohvi kätte saamist oli meil jube kiire ning me pidime ruttama, jõin kiiruga kohvi, et ruttu ära minna, kui ka selle aja peale jõudis mulle mesilasparv ümber tekkida. Natuke naljakas, kuid ääretult positiivne, et inimesed nii uudishimulikud ning julged on, täielik vastand eesti inimestele, vähemalt see hetk tundus nii.
Bussi jõudes valisime omale kõik kohad ning hakkasime liikuma, itaalia poisid olid ka, kes teadu pärast polnud just kõige väiksemad, kuid nemad pärast esimest peatust otsustasid direktori väikese autoga minna - pärast, kohale jõudes Mattia rääkis mulle, et see oli suur viga, kuna kõige suurem poiss võttis selles 3 kohalistes autos kahe inimese koha, mis osutus äärmiselt ebamugavaks. Sõit oli pikk ja tüütu, kuid kohale jõudes läksime kohe sööma, mis osutus väga naljakaks. Söögi sai iseteenindusega ja seal sai vabalt võtta oma maitse järgi ka pipart. Mõtlesin siis, et prooviks ära - suu õhetas ja silmad jooksid vett ( õnneks polnud ma ainuke ning sellest zestist sai palju huumorit). Lõpuks olid kõigil tuleleegid suus, kuid elamus missugune.
Pärast läksime aeda teed jooma, kus kõik said valida omale, mis nende soov oli. Seal tegime ka palju pilte, nagu alati ( itaallastele, portugaallastele ja ka türklastele oli piltide tegemine õudselt südamelähedane ja mina, kui nullfotogeenne inimene sain seal kõvasti praktikat ).
Siis algas linna tuur. Esimene koht mida me külastasime oli mossee, kus puhkasid kaks Jeesuse abilist ( külastasime ka nende hauda ), seal oli ka parajasti palveaeg, mida sai kaeda. Sisenedes pidi tütarlastel olema pea kaetud ning sisenema pidi ilma jalanõudeta. Arutlesime seal ka usu vajalikkusest ning mõjust inimesele ning ühiskonnale, kuid selle vestluse jätaks siiski omateada, kuna mõnele võib see tibake ebameeldivust tekitada..Järgmiseks tuli siis esimene kristluse kirik, mis oli kalju sisse tehtud. Peab tõdema, et suveniiri koht kiriku jalamil pakkus suuremat huvi..kuid kirik ise oli huvitav( küll väga algeline ja väike, kuid kindlasti suur kultuuriline pärand).
Kirikus käidud suundusime muuseumi, mis osutus vägagi harivaks ning huvitavaks. Sissejõudes, kohe esimene ruum oli väga muljet avaldav, ajalooliselt väga vajalik, seal oli kirst ning selle terve sisu ning kõik oli säilinud. Muuseum ise koosnes tükkidest kirikutest ning hoonetest ( vist 
Rooma ajast ), mis oli kokku pandud üliväikestest tükkidest. Minule pakkus hämmingut, kui palju vaeva nendega nägema pidi ning selle aja tehnikat jättis see vägagi müstilise mulje. Pärast muuseumi võtsime tee kuhugi kohta, mis minule jäi kahtlaseks, miks me sinna läksime.. Seal oli ääretult ilus restoran, kus kõrval kalad- ja pardid ujusid. Seal oli ka suveniiri koht, mis oli väga humoorikas, sealt võis leida 20 aasta vanustest kokakooladest, kuni Batmani mudeliteni välja. Sellega seoses hakkasgi päev otsa saama, ees oli veel kuulus Hatay magustoit, mis oli väga huvitav. Maitse oli hea ning omapärane.
Tagasisõit oli pikk, kuid see läks kõvasti kiiremini, kuna sain ühe itaalia poisiga hästi jutule, muljetasime Türgist ning ka Eestist ja Itaaliast. Euroopa riigid kõik - kultuuriliselt tundus tema jutu põhjal kultuuriline vahe väiksem, kui vahe Türgiga. Sõit tagasi oli pikk, kuid kindlasti tasus ära ning nüüd on pagasis nii mõnigi teadmine juures ja leidsin omale ka paar välismaist sõpra, kellega siiamaani õhtuti vestlen :)
Kolmapäeval 28.10.2009 võtsime ette reisi Hataysse, linna, kus arvatavasti kristlus alguse sai ja levima hakkas ( seal pesitseb esimene ristiusu kirik, mis siiamaani seisab ) . Nii, päev algas nagu tavaliselt Türgis - kooliliinid võtsid meid maja eest peale ning viisid kooli. Kooli jõudes oli nagu tavaline koolipäev, ootasime, kuni õpetajad meiega liituvad, kuid neid ei tulnud ega tulnud. Selle peale otsustasime klassidesse minna, kus asi vägagi põnevaks muutus. Järsku avastasime endi ümbert kümneid türklasi, kes kõik vägagi meiega suhtlemisest huvitatud olid. Peaks siinkohal ka ära mainima, et me saime vist kõik oma egodele paar paid, vähemale mina pole elusees nii palju komplimente saanud, kui see päev sain :)
Pärast tundi läksime kooli söökla-vahetunnipidamisekohta, kus oli peasissekäik ja puhvet :D, ise võite otsustada, mis koht see oli. Ühesõnaga otsustasin kohvi osta. Pärast kohvi kätte saamist oli meil jube kiire ning me pidime ruttama, jõin kiiruga kohvi, et ruttu ära minna, kui ka selle aja peale jõudis mulle mesilasparv ümber tekkida. Natuke naljakas, kuid ääretult positiivne, et inimesed nii uudishimulikud ning julged on, täielik vastand eesti inimestele, vähemalt see hetk tundus nii.
Bussi jõudes valisime omale kõik kohad ning hakkasime liikuma, itaalia poisid olid ka, kes teadu pärast polnud just kõige väiksemad, kuid nemad pärast esimest peatust otsustasid direktori väikese autoga minna - pärast, kohale jõudes Mattia rääkis mulle, et see oli suur viga, kuna kõige suurem poiss võttis selles 3 kohalistes autos kahe inimese koha, mis osutus äärmiselt ebamugavaks. Sõit oli pikk ja tüütu, kuid kohale jõudes läksime kohe sööma, mis osutus väga naljakaks. Söögi sai iseteenindusega ja seal sai vabalt võtta oma maitse järgi ka pipart. Mõtlesin siis, et prooviks ära - suu õhetas ja silmad jooksid vett ( õnneks polnud ma ainuke ning sellest zestist sai palju huumorit). Lõpuks olid kõigil tuleleegid suus, kuid elamus missugune.
Pärast läksime aeda teed jooma, kus kõik said valida omale, mis nende soov oli. Seal tegime ka palju pilte, nagu alati ( itaallastele, portugaallastele ja ka türklastele oli piltide tegemine õudselt südamelähedane ja mina, kui nullfotogeenne inimene sain seal kõvasti praktikat ).
Siis algas linna tuur. Esimene koht mida me külastasime oli mossee, kus puhkasid kaks Jeesuse abilist ( külastasime ka nende hauda ), seal oli ka parajasti palveaeg, mida sai kaeda. Sisenedes pidi tütarlastel olema pea kaetud ning sisenema pidi ilma jalanõudeta. Arutlesime seal ka usu vajalikkusest ning mõjust inimesele ning ühiskonnale, kuid selle vestluse jätaks siiski omateada, kuna mõnele võib see tibake ebameeldivust tekitada..Järgmiseks tuli siis esimene kristluse kirik, mis oli kalju sisse tehtud. Peab tõdema, et suveniiri koht kiriku jalamil pakkus suuremat huvi..kuid kirik ise oli huvitav( küll väga algeline ja väike, kuid kindlasti suur kultuuriline pärand).
Kirikus käidud suundusime muuseumi, mis osutus vägagi harivaks ning huvitavaks. Sissejõudes, kohe esimene ruum oli väga muljet avaldav, ajalooliselt väga vajalik, seal oli kirst ning selle terve sisu ning kõik oli säilinud. Muuseum ise koosnes tükkidest kirikutest ning hoonetest ( vist 
Rooma ajast ), mis oli kokku pandud üliväikestest tükkidest. Minule pakkus hämmingut, kui palju vaeva nendega nägema pidi ning selle aja tehnikat jättis see vägagi müstilise mulje. Pärast muuseumi võtsime tee kuhugi kohta, mis minule jäi kahtlaseks, miks me sinna läksime.. Seal oli ääretult ilus restoran, kus kõrval kalad- ja pardid ujusid. Seal oli ka suveniiri koht, mis oli väga humoorikas, sealt võis leida 20 aasta vanustest kokakooladest, kuni Batmani mudeliteni välja. Sellega seoses hakkasgi päev otsa saama, ees oli veel kuulus Hatay magustoit, mis oli väga huvitav. Maitse oli hea ning omapärane.Tagasisõit oli pikk, kuid see läks kõvasti kiiremini, kuna sain ühe itaalia poisiga hästi jutule, muljetasime Türgist ning ka Eestist ja Itaaliast. Euroopa riigid kõik - kultuuriliselt tundus tema jutu põhjal kultuuriline vahe väiksem, kui vahe Türgiga. Sõit tagasi oli pikk, kuid kindlasti tasus ära ning nüüd on pagasis nii mõnigi teadmine juures ja leidsin omale ka paar välismaist sõpra, kellega siiamaani õhtuti vestlen :)
Turkey- Hatay (Antakya) from Merike Sikk on Vimeo.
Sunday, November 15, 2009
Neljapäev Türgis (29.10.2009)
Vabandan hilinemise pärast ka. 29. oktoober oli seal nö iseseisvuspäev - 1923. aastal sai Türgist vabariik. Hommikul kogunesime õpetajate hotellis ning pidime minema vaatama ..mm.. ei tea, kuidas nimetada..rongkäiku? kontserti? festivali? Tänavatel oli päris palju rahvast, ent silma jäid mitmed rahvariietes mehed. Samuti võis märgata sõjaväelasi, hästi palju oli ka poliseinikke
ning kotidki otsiti paari kohas läbi. Ent kuna sadas vihma (isegi mitte väga hullusti, minu arvates), läksime edasi kuhugi spordihoonesse, suurde saali. Muide, tänevatel oli väga-väga palju lippe, spordisaal oli seest kaunistatud erinevates suurustes Türgi lippudega.Spordisaalis oli igat kooli esindamas õpilane, kes hoidis kooli lippu, kokku oli neid mitukümmend.
Seejärel kuulasime kõnesid - kõigepealt linnapea ning seejärel mõned koolipõilased. Meie kooli esindaja luges üsna emotsionaalselt ühe luuletuse, see peaks olema ka videolindil. Pärast kõnesid oli tublide sportlaste autasustamine - kaks väikeste poiste jalgpallivõistkonda said medalid ja karika. Lõpuks saime näha Türgi rahvatantsu ning oligi kõik.
Seejärel sõitsime linnast välja Peugeot' esindusse, sööma. Esmalt saime vaadata autosid (:D) ning järgnes tee joomine, mis oli umbes tunniajase ootamise sisustamiseks. Saime Peugeot' pastakad ja võtmehoidjad endla kingituseks. Siis sõime Peugeot' sööklas ning läksime koju tagasi.
Türgi Vabariigi päev from Merike Sikk on Vimeo.
Wednesday, November 11, 2009
9. november
Arutasime Türgi päeva ettevalmistusi, jagasime ideid ja ülesandeid. Kuna kõik projektitöö õpilased viivad läbi klassijuhatajatunni ühes põhikooli klassis, pakun veel infoks ühe netist leitud slaidishow Türgi kohta - minu arust väga hästi tehtud audioprogramm - lülitage kõlarid ka sisse ja kuulake!
Ja ärge unustage viktoriiniküsimusi( koos vastustega) järgmiseks esmaspäevaks!
[HTM2118]Turkey
View more presentations from groupturkey.
Ja ärge unustage viktoriiniküsimusi( koos vastustega) järgmiseks esmaspäevaks!
Monday, November 9, 2009
19. oktoobri tund
See oli meil esimese veerandi viimane kokkusaamine ning õpetajal ei olnud midagi olulist plaanitud. Sel tunnil mõtlesime me küsimusi, mida võiksid Türki sõitvad õpilased küsida inimestelt, kellega nad seal kohtuvad. Ettekandmisele tuli ka viimane Türgit puudutav ettekanne, mis käsitles Türgi ja Euroopa Liidu suhteid ning Türgi emigratsioonipoliitikat. Seda esitlust saab näha siit:
Türgi ja EL
View more presentations from merikekk.
Esmaspäev Türgis! 26.10.2009
Läksime oma majutajaga kooli. Õpilased alusasid koolinädalat sellega, et laulsid kooliõuel hümni ning siis hakkasid klasside kaupa koolimajja minema. Esimesed kaks tundi olime oma majutajatega koos tundides. Mina võin väita, et tundides õppimisest palju välja ei tulnud, kuna nii õpilaste kui ka õpetajate huvi uute õpilaste vastu oli väga suur. Esitati palju küsimusi ning komplimente tuli lademetes rohkem :)Vahetundides saime eestlastega väljas kokku ning rääkisime oma muljetest. Samuti liitusid meiega õpetajad, kes meenutasid, et me peaksime tuljakut harjutama. Harjutasimegi kohe ja tegime õpilastele väikese etteaste, mis neile meeldis, ning konkurenditeks sattus meile ka kohe üks teine tiim,kohalikest koolipoistest koosnenud grupp, kes samuti oma rahvatantse hakkasid meile demostreerima.
Pärast teist tundi algasid ettekanded. Alustas Türgi, kus õpilased rääkisid vähe ja suurem rõhk oli pandud videotele, kuid mainin ära, et videod olid tõesti suurepäraselt tehtud. Samuti tegi kooli direktor kõne ning meile lauldi. Järgnes paus, kus pakuti lõunat ning kohalikku hõrgutist- jäätist.
Pärast pausi algas ettekanded Portugalist, kus noored meile laulsid. Slaide oli kerge ja huvitav jälgida ning samuti noorte juttu.
Järgnes kohe meie suurepärane tuljak, mis loomulikult kõigile meeldis:P Saime kõik ilusasti oma ettekanded tehtud, kuigi närv oli sees, sest paljud ikka kuulasid meid ning ennast lolliks teha polnud eriti hea mõtte :D Mõnel ikka hääl värises, või tekkis higimull otsaette ning kes siis värises kui haavaleht(nii enne ettekannet, selle ajal ja pärast).
Ettekandeid saab igaüks näha siit:
http://www.slideshare.net/merikekk/estonian-events
Jagasime siis tähtsalt kingid ning kommid ära ning suundusime oma kohtadele. Nii mõnigi kahtlev türklane küsisi meil, ega kommid ei sisalda mingil moel siga. Meile pakkus see nalja ja siis kenalt naeratades vastasime, et pole vaja muretseda ning nad võivad seda täiest vabalt süüa. Järgnesid ettekanded itaallastelt, kellel olid väikesed tehnilised probleemid, kuid said oma ettekandega hakkama.
Ning lõppu tegid poola õpetajad, kuna õpilased ei saanud kahjuks Türki tulla.
Ning siis oligi aeg omadele nägemist öelda, sest oli aeg koju minna. Otsiti oma majutajad üles, suunduti oma bussikeste peale ja võeti siht kojdu poole. Kes mida õhtul tegi, seda tuleb juba asjaosalistelt ise pärida :)
Top Scent project meeting - opening day in Turkey from Merike Sikk on Vimeo.
Monday, November 2, 2009
Teisipäev Türgis. 27.10.09
Kella 8 pidime minema kooli koos oma majutajatega. Enne linna ekskursiooni saime psiut aega veeta tundides.
Kella 9 aeg suundusime siis linna ekskursioonile. Esimese kohana külastasime Kahramanmarashi valitsust. Pärast seda külastasime kultuurimaja, kus toimusid erinevad workshopid. Me nägime kuidas hästi peenetikalisi mustreid linikutele tehti.
Samuti nägime kuidas kauneid pilte tehti.
Pärast mõnda aega kohtusime linnapeaga, kellega me hiljem ka pilti tegime (ainult eestlased). Vahepeal pakuti meile kommi, enne mida me oma käed odekaga puhtaks pidime tegema. Seejärel suundusime mägedesse, kus me nägime kuulsat Ceyhan`i silda.
Seejärel suundusime kohvikkusse, aga kuna vihma sadas tuli väike muudatus kohviku osas. Seega suundusime esimesse tee peale jäävasse söögikohta, kus saiad olid suurtes saiakastides, taldrikud olid mustad, aga söök oli hea :D!
Ja Jaak tegi seal oma tequila ringe. Viimane koht kus me käisime oli kalakasvatus. Pidime ka koobastesse minema, aga vihma tõttu jätsime selle ära. Õhtul läksime kõik koos kohvikusse jäätist sööma v.a Marje, kes käis rockkontsredil.
Turkey- Hatay (Antakya) from Merike Sikk on Vimeo.
Suured vabandused!
Väga-väga vabandan nende rebastepäeva piltide pärast. Tehniliste probleemide tõttu pole ma saanud neid veel üles laadida. Loodan, et kõik laabub sellenädala jooksul ning siis on olemas kõik kõige naljakamad rebased!
Monday, October 19, 2009
Arvamused rebaste retsimisest
Meie koolis tavaks saanud rebaste ristimisest on igal õpilasel oma arvamus. Sellel nädalal, kui üritus toimus, mis on mitu nädalat tagasi, küsisin umbes kahekümnelt meie kooli õpilaselt, mida nad rebasteretsist kui sellisest arvavad.
Esimese asjana sain teada, et Kadrina Keskkooli õpilased ei oska enamasti äkkvastuseid anda. Õpilased, kellelt küsisin, olid erinevatest vanuseklassidest, kuid enamik neist olid siiski keskkooli õpilased. Põhjus sellele on, et tavaliselt ei ole nooremad õpilased sellise üritusega üldse kokku puutunud.
Kõige tavalisem vastus oli, et rebasterets on hea, tore või mõni muu selline vastus. Kõik vastajad
ütlesid, et see on traditsioon..Kõige põhjalikumalt vastas 11. a klassi õpilane Liis, kes ütles väga hästi, et see on tore ja õpilastele huvitav näha ( ja kaasa teha), ta lisas, et see on väga hea võimalus, kus 11 klass saab harjutada ürituste korraldamist. Kaupo, samast klassist, arvas aga, et rebaste ristimine muutub aasta-aastalt igavamaks. Enamjaolt olid kõik ülejäänud vastajad nõus, et rõvetsemine ja ekstreemsused(munad) ei ole tervitatavad. Samas ütles 9. klassi õpilane, et kui on aeg ise retsija olla, saab tagasi teha.
Jutu sees on ka välja tulnud, et 11 klass peab selle aasta üritust paremaks kui nende endi rebaseks löömist aasta tagasi.
Kõige tähtsam olekski see, et rebaste ristimist peetakse traditsiooniks ning ükski kümnendik ei kujutaks ette aasta algust ilma selleta.
(Küsmine ja rets toimusid 25.09.09)
Esimese asjana sain teada, et Kadrina Keskkooli õpilased ei oska enamasti äkkvastuseid anda. Õpilased, kellelt küsisin, olid erinevatest vanuseklassidest, kuid enamik neist olid siiski keskkooli õpilased. Põhjus sellele on, et tavaliselt ei ole nooremad õpilased sellise üritusega üldse kokku puutunud.
Kõige tavalisem vastus oli, et rebasterets on hea, tore või mõni muu selline vastus. Kõik vastajad
ütlesid, et see on traditsioon..Kõige põhjalikumalt vastas 11. a klassi õpilane Liis, kes ütles väga hästi, et see on tore ja õpilastele huvitav näha ( ja kaasa teha), ta lisas, et see on väga hea võimalus, kus 11 klass saab harjutada ürituste korraldamist. Kaupo, samast klassist, arvas aga, et rebaste ristimine muutub aasta-aastalt igavamaks. Enamjaolt olid kõik ülejäänud vastajad nõus, et rõvetsemine ja ekstreemsused(munad) ei ole tervitatavad. Samas ütles 9. klassi õpilane, et kui on aeg ise retsija olla, saab tagasi teha.
Jutu sees on ka välja tulnud, et 11 klass peab selle aasta üritust paremaks kui nende endi rebaseks löömist aasta tagasi.
Kõige tähtsam olekski see, et rebaste ristimist peetakse traditsiooniks ning ükski kümnendik ei kujutaks ette aasta algust ilma selleta.
(Küsmine ja rets toimusid 25.09.09)
Neljapäeval, 8. oktoobril toimus meie koolis seoses kooli sünnipäevanädalaga traditsioonile ümber kadrina jooks. Jooks on mõeldud kõigile põhikooli ja keskkooli klassidele, kel vähegi osalemissoovi on. Samuti on viimastel aastatel kaasa löönud ka aktiivsed õpetajad. Abiturientide traditsiooniks on saanud läbida rada temaatilises riietuses või mõnel muul humoorikal viisil, näiteks jagades distants oma äranägemise järgi osadeks. Tänavune 12.b klass läbis raja sootuks omamoodi. Nimelt esimene jooksja võttis igas vahepunktis endaga kaasa ühe oma klassi jooksja, nii ületas 12.b kostüümides 10nekesi lõpujoone. Kohad jagunesid sel aastal nii: vanem vanuseaste: 1. 11.A 2. 12.A 3. 10.B , keskmine vanuseaste: 1. 8.D 2. 7.A 3. 8.A , noorem vanuseaste: 1. 6.A 2. 6.B 3. 5.A
Õpilastele on selline üritus igati meeldinud. Jooks iseenesest pole kerge, kuid selle eest pingutamist väärt, sest auhinnaks on meie kooli kokkade valmistatud kringel. Jooksus osalenute arvates on see üks väga armas ja eriline traditsioon, mis peaks kindlasti jätkuma. Selline iga-aastane jooksuvõistlus loob nii õpilaste , õpetajate kui ka terve kooli vahel tugeva ning ühise tunde.
Õpilastele on selline üritus igati meeldinud. Jooks iseenesest pole kerge, kuid selle eest pingutamist väärt, sest auhinnaks on meie kooli kokkade valmistatud kringel. Jooksus osalenute arvates on see üks väga armas ja eriline traditsioon, mis peaks kindlasti jätkuma. Selline iga-aastane jooksuvõistlus loob nii õpilaste , õpetajate kui ka terve kooli vahel tugeva ning ühise tunde.
Hanna & Kärol
Saturday, October 17, 2009
4.tund 12. oktoobril
Esitati ettekanne Türgi usundi kohta. Pärast ettekannet rääkisid inimesed seda, mida nad teavad Türgist ning mida ei olnud veel mainitud. Kui kellelgil ei olnud enam midagi lisada,luges õpetaja meile ette mõningaid näpunäiteid, kuidas käituda, mida teha ja mida mitte kanda.
Rebaste ristimine.!
Hei,
väheke nädalaid küll hiljem, aga siiskit väike ülevaade meie rebaste päevast.
No mitte midagi pole selga panna, kuidas ma küll homme kooli lähen.? Käisin kõik kaltsukad Tapal läbi, aga ei ühtegi oranži, punast või kasvõi kollast normaalset ja odavat asja ei leidnud - kõik olid kas korralikud ja kallid või siis lastele. Olin juba lootust heitmas, kui pärast emaga rääkimist, ta mulle oma oranži särgi loovutas. See küll väga suur, aga mul õnneks oranž vöö kah olemas.! Otsisin, veel mingid vanad ära andmiseks mõeldud teksad ja tõmbasin lühikesed, hõbedased liibukad peale - päris šikk, mis.? Saba meisterdasin, mingist punakas-oranžist laste särgist - lõikasin pika riba ja sälgutasin mõlemad küljed ära. Saba tuli küll armetu, aga peaasi, et ta üldse sai. Kuna alumine pool tundus kuidagi kahvatu, sidusin veel põlvest ülevale samast lastesärgist rebitud väikese riba. Mis nüüd teha - kõrvu ka ei ole.! Peavõru läks ka just katki, muidu oleks saanud sinna külge midagi panna. Nuputasin ja nuputasin ning välja nuputasin - sidusin oma pikad juuksed kõrgele kahte pauna, üks ühele poole, teine teisele poole. Rebaselikuse lisamiseks sidusin ka nende ümber selle sama laste särgi ribad. Ja saigi lõpuks rebase kostüümi selga.!
Hommikul riietasin ennast jälle rebase kostüümi ja läksin kiiruga bussile - üsna imelik oli kõndida läbi Tapa ja siis veel bussiminna selliste imelike reeiet ja imelike soenguga. Õnneks oli bussis veel kaks teist rebast, kes samuti häbenesid - polnudki üksi.
Jõudsime õigeks ajaks, 8.30, staadionile. Seal käsiti meil teha kaks rivi pikkuse järjekorras, poiste rivi ja tüdrukute rivi nende ette. Kõige pealt pidime rebaste vande andma. Meile öeldi ette ja pidime hääästi kõvasti kordama tema järgi. Jagasime endid neljaks (vist oli neljaks) rühmaks ja iga grupp sai ühe lehe tööülesandega. Tööülesanne oli mõelda välja üks üheteistkümnendaid ülistav laul (muideks - sõna Jaak mainime tõi eriti boonuspunkte!). Veel pidime jätma meelde , kes oli meie taga seal rivistuses ning siis öeldi, et tuleb selle sama inimesega riided ära vahetada, nii palju kui saab. See ei olnud küll hea mõte - olime ju nii palju vaeva näinud, et ennast hästi riidesse panna! Aga mis teha tuli käsku täita. Vahetasin siis a klassi Kristjaniga särgid ära - kahju oli kohe. Läksime tundi.
Esimene tund oli kirjandus. Klass oli täis elevust, tegime rühma tööd ja siis saadi veel eriti teistega muljetada. Tunni lõpus tuldi meile järgi, pidime kõndima seina ääres (teibiga olid meile rajad ette tõmmatud), ja viidi õpilastuppa. Seal anti meile kõigile juua midagi väga jubedat, hiljem räägiti , et olevat olnud õli, saia, piima ja tuunikala segu, igatahes ei tahtnud see kohe üldse alla minna, pika sundimise peale ikka läks lõpuks.! Kontrolliti ka, et kas ikka kõik on riided vahetanud.!
Järgmine tund oli geograafia, no seal ei olnud korda ollagi. Parralleel klassi omad olid üsna meie kõrval keemias ja snii käidi koridoris ja meie klassis rühmadega laule harjutamas. Me valisime kõige õigema koha- 11. klassi ukse taga :D Igatahes said laulud harjutatud ja peale seda tuligi järgmisel vahetunnil nende ette kandmine. "Ma ei tea, aga kuulsin küll..." esines ikka mitmes laulus. Kui kõik esinenud olid valiti välja kõige parem neist. Meil oli kõige halvem, sest meilt tuli väikest vastuhakku. Lõpuks rahva hääletõstmise peale valiti välja Jürgeni tiimi laul, auhind polnud just kõige meeldivam - ta kiletati üleni kinni.! Veel kutsuti Egert ja Maris ette ja käsiti Marisel Egerti selga ronida ja nad teibiti omavahel kinni.
Järgmine tund oli inglise keel - seal toimus ka vahelduseks õppimist. Pärast seda tundi oli täiesti vaba - siis mindi sööma. Kuid pärast matemaatikat läksime õue. Seal tegime legendaarset "ümberposti keerutamise" mängu. Võtsime rühmade kaupa rivvi stardi ette (kaks rühma korraga). Mäng oli niivisi, et oli kolm tõket, esimesest pidi üle hüppama, teisest alt läbi roomama ja kolmandast jälle üle hüppama. Siis tulid slaalomi postid ja siis tuli pulk , mille ümber pidi 10 tiiru tegema (alguses öeldi, et 20). Kui tehtud, anti sinepi amps, mis polnud meeldiv ja võisid tagasi joosta ja korra järgmisele anda. Pärast Füüsikat (viimast tundi) läksime jälle sinna, seal tegid seda järgmised kaks tiimi. Mõlema ajal oli terved kooli aknad, mis sinna paistsid igaltpoolt paksult publikuga täidetud. Nüüd läksime Konsumi parklasse, seal pidime leidma endile auto mida pesta ja nii pesimegi kokku ikka 4-5 autot vist ära. Viimast autot, huvijuhi autot, pestes pidime oma laulu laulma "Ma ei tea aga kuulsin küll, tänane rets tuleb õige julm...". Vahepeal käisime veel kahe rühmaga ja jalutasime läbi Konsumi lauldes meie laulu. Pärast Konsumi parklat läksime laululavale. Seal pidime korjama nii palju lehti, kui suutsime ja tooma ühe suure kile otsa juurde. Kile oli täis igast möki - nt. muna, majoneesi, ila jms. Rivistasime ennast üles ja hakati valima, kahte rühma - üks hinnalised riided, teine mittehinnalised riided. Mittehinnalised riided pidid võtma jooksuga nati hoogu, ennast üle kile libistama lehehunnikusse. ÕNNEKS, kuulusin mina hinnaliste rieete rühma ja ei pidanud seda tegema.! See tehtud, oligi kõik - koju minek. Jõudsin ilusti täpselt bussijaama mõni minut enne minu bussi saabumist :)
väheke nädalaid küll hiljem, aga siiskit väike ülevaade meie rebaste päevast.
No mitte midagi pole selga panna, kuidas ma küll homme kooli lähen.? Käisin kõik kaltsukad Tapal läbi, aga ei ühtegi oranži, punast või kasvõi kollast normaalset ja odavat asja ei leidnud - kõik olid kas korralikud ja kallid või siis lastele. Olin juba lootust heitmas, kui pärast emaga rääkimist, ta mulle oma oranži särgi loovutas. See küll väga suur, aga mul õnneks oranž vöö kah olemas.! Otsisin, veel mingid vanad ära andmiseks mõeldud teksad ja tõmbasin lühikesed, hõbedased liibukad peale - päris šikk, mis.? Saba meisterdasin, mingist punakas-oranžist laste särgist - lõikasin pika riba ja sälgutasin mõlemad küljed ära. Saba tuli küll armetu, aga peaasi, et ta üldse sai. Kuna alumine pool tundus kuidagi kahvatu, sidusin veel põlvest ülevale samast lastesärgist rebitud väikese riba. Mis nüüd teha - kõrvu ka ei ole.! Peavõru läks ka just katki, muidu oleks saanud sinna külge midagi panna. Nuputasin ja nuputasin ning välja nuputasin - sidusin oma pikad juuksed kõrgele kahte pauna, üks ühele poole, teine teisele poole. Rebaselikuse lisamiseks sidusin ka nende ümber selle sama laste särgi ribad. Ja saigi lõpuks rebase kostüümi selga.!
Hommikul riietasin ennast jälle rebase kostüümi ja läksin kiiruga bussile - üsna imelik oli kõndida läbi Tapa ja siis veel bussiminna selliste imelike reeiet ja imelike soenguga. Õnneks oli bussis veel kaks teist rebast, kes samuti häbenesid - polnudki üksi.
Jõudsime õigeks ajaks, 8.30, staadionile. Seal käsiti meil teha kaks rivi pikkuse järjekorras, poiste rivi ja tüdrukute rivi nende ette. Kõige pealt pidime rebaste vande andma. Meile öeldi ette ja pidime hääästi kõvasti kordama tema järgi. Jagasime endid neljaks (vist oli neljaks) rühmaks ja iga grupp sai ühe lehe tööülesandega. Tööülesanne oli mõelda välja üks üheteistkümnendaid ülistav laul (muideks - sõna Jaak mainime tõi eriti boonuspunkte!). Veel pidime jätma meelde , kes oli meie taga seal rivistuses ning siis öeldi, et tuleb selle sama inimesega riided ära vahetada, nii palju kui saab. See ei olnud küll hea mõte - olime ju nii palju vaeva näinud, et ennast hästi riidesse panna! Aga mis teha tuli käsku täita. Vahetasin siis a klassi Kristjaniga särgid ära - kahju oli kohe. Läksime tundi.
Esimene tund oli kirjandus. Klass oli täis elevust, tegime rühma tööd ja siis saadi veel eriti teistega muljetada. Tunni lõpus tuldi meile järgi, pidime kõndima seina ääres (teibiga olid meile rajad ette tõmmatud), ja viidi õpilastuppa. Seal anti meile kõigile juua midagi väga jubedat, hiljem räägiti , et olevat olnud õli, saia, piima ja tuunikala segu, igatahes ei tahtnud see kohe üldse alla minna, pika sundimise peale ikka läks lõpuks.! Kontrolliti ka, et kas ikka kõik on riided vahetanud.!
Järgmine tund oli geograafia, no seal ei olnud korda ollagi. Parralleel klassi omad olid üsna meie kõrval keemias ja snii käidi koridoris ja meie klassis rühmadega laule harjutamas. Me valisime kõige õigema koha- 11. klassi ukse taga :D Igatahes said laulud harjutatud ja peale seda tuligi järgmisel vahetunnil nende ette kandmine. "Ma ei tea, aga kuulsin küll..." esines ikka mitmes laulus. Kui kõik esinenud olid valiti välja kõige parem neist. Meil oli kõige halvem, sest meilt tuli väikest vastuhakku. Lõpuks rahva hääletõstmise peale valiti välja Jürgeni tiimi laul, auhind polnud just kõige meeldivam - ta kiletati üleni kinni.! Veel kutsuti Egert ja Maris ette ja käsiti Marisel Egerti selga ronida ja nad teibiti omavahel kinni.
Järgmine tund oli inglise keel - seal toimus ka vahelduseks õppimist. Pärast seda tundi oli täiesti vaba - siis mindi sööma. Kuid pärast matemaatikat läksime õue. Seal tegime legendaarset "ümberposti keerutamise" mängu. Võtsime rühmade kaupa rivvi stardi ette (kaks rühma korraga). Mäng oli niivisi, et oli kolm tõket, esimesest pidi üle hüppama, teisest alt läbi roomama ja kolmandast jälle üle hüppama. Siis tulid slaalomi postid ja siis tuli pulk , mille ümber pidi 10 tiiru tegema (alguses öeldi, et 20). Kui tehtud, anti sinepi amps, mis polnud meeldiv ja võisid tagasi joosta ja korra järgmisele anda. Pärast Füüsikat (viimast tundi) läksime jälle sinna, seal tegid seda järgmised kaks tiimi. Mõlema ajal oli terved kooli aknad, mis sinna paistsid igaltpoolt paksult publikuga täidetud. Nüüd läksime Konsumi parklasse, seal pidime leidma endile auto mida pesta ja nii pesimegi kokku ikka 4-5 autot vist ära. Viimast autot, huvijuhi autot, pestes pidime oma laulu laulma "Ma ei tea aga kuulsin küll, tänane rets tuleb õige julm...". Vahepeal käisime veel kahe rühmaga ja jalutasime läbi Konsumi lauldes meie laulu. Pärast Konsumi parklat läksime laululavale. Seal pidime korjama nii palju lehti, kui suutsime ja tooma ühe suure kile otsa juurde. Kile oli täis igast möki - nt. muna, majoneesi, ila jms. Rivistasime ennast üles ja hakati valima, kahte rühma - üks hinnalised riided, teine mittehinnalised riided. Mittehinnalised riided pidid võtma jooksuga nati hoogu, ennast üle kile libistama lehehunnikusse. ÕNNEKS, kuulusin mina hinnaliste rieete rühma ja ei pidanud seda tegema.! See tehtud, oligi kõik - koju minek. Jõudsin ilusti täpselt bussijaama mõni minut enne minu bussi saabumist :)
Thursday, October 15, 2009
28. september 2009
Kolmandas tunnis kuulasime ja esitasime etttekandeid Türgi üldandmete, kultuuri ja ajaloo kohta.
Kõige olulisema info Türgi kohta andsid Hanna, Maarja R ja Kärol. Siia tuleb nende slaidishow.
Türgi ajalugu tutvustasid Mari ja Maris. Kuuldavasti aitas neid ka Siim.
Siin on nende slaidiprogramm.
Türgi kultuurist rääkisid Birgit, Triinu ja Jaak. Nende slaidiprogrammi näevad kõik siin:
Mis teile ettekannetest kõige rohkem meelde jäi? Kirjutage kommentaaridesse!
Kõige olulisema info Türgi kohta andsid Hanna, Maarja R ja Kärol. Siia tuleb nende slaidishow.
Türgi üldandmed
View more presentations from merikekk.
Türgi ajalugu tutvustasid Mari ja Maris. Kuuldavasti aitas neid ka Siim.
Siin on nende slaidiprogramm.
Türgi Ajalugu
View more presentations from merikekk.
Türgi kultuurist rääkisid Birgit, Triinu ja Jaak. Nende slaidiprogrammi näevad kõik siin:
Türgi Kultuur
View more presentations from merikekk.
Mis teile ettekannetest kõige rohkem meelde jäi? Kirjutage kommentaaridesse!
Sunday, October 4, 2009
Teine tund :)
Oma teisel kokkusaamisel arutasime kõik koos läbi koolisündmused, mida kajastada. Esimeseks oli samal nädalal toimununud Rebaste ristimisüritus. Samuti oli valitud sündmuste nimekirjas peagi tulev kooli sünnipäeva nädal, moeshow, tv-paroodia, playbox, talvel jõulud ning kevadel kindlasti tutipäev ja sõbrapäev. Need on siis põhilised, kuid ehk on midagi veel.
Tunni teises pooles täitsime ankeeti. Tuli hinnata oma oskusi ja valmidust, iseennast analüüsida, et ka õpetajal oleks lihtsam teha valikuid.
Kuna esimene osalejate kokkusaamine toimub Türgis (ja juba sel vaheajal) valmistame end ette presentatsioonidega, et rohkem teada saada :)
Tunni teises pooles täitsime ankeeti. Tuli hinnata oma oskusi ja valmidust, iseennast analüüsida, et ka õpetajal oleks lihtsam teha valikuid.
Kuna esimene osalejate kokkusaamine toimub Türgis (ja juba sel vaheajal) valmistame end ette presentatsioonidega, et rohkem teada saada :)
Sunday, September 27, 2009
Wednesday, September 23, 2009
Täitsa algus...
Meie esimene kokkusaamine leidis aset 14. septembril 2009. Kokku oli meid kogunenud 27st inimesest 24. Ruumis valitses ootusärev õhkkond - ega meist keegi ei teadnud eriti täpselt, mida kogu see asi endast kujutab.
Õpetaja saabunud ning plaane veidi tutvustanud, oligi aeg teha esimene rühmatöö. Võtsime loosi järgi rühmadesse ja iga grupp sai endale väikese tutvustava lehe ühe projektis osaleva kooli ja selle ümbruskonna kohta. Esmapilgul paistsid kõik piirkonnad silma oma vaesuse ja viletsusega, kuid mõningate seletuste järel mõistsime, et päris nii hull see asi siiski pole. Nii mõnegi kooli ja selle ümbruskonna kohta tekkis kohe huvi rohkem teada saada, kuid seekord olid kõik saatnud vaid väga esmased andmed.
Selgus, et esimeseks sihtpunktiks kuhu mõned tublimad ka sõita saavad on Türgi. Nii oligi õpetajal mõte, et juba ülejärgmisel tunnil võiksime vaadata mõningad ettekandeid selle maa, kultuuri, ajaloo ja usu kohta. Niisiis oli vaja vabatahtlikke, kes tahaksid ettekannet teha.
Kohe järgmisel hetkel oli klass täis entusiasmist lõhkevaid õpilasi, täis tahtmist õppida ja uurida. Mõnusate muiete saatel jagati ülesanded ning need, kes hiljaks jäid, pidid seekord kurvastusega kodutööst ilma jääma.
Arvan, et meie esimesest kokkusaamist jäi kõigile sisse hea tunne - klassitäis hakkamist täis õpilasi ning vahva õpetaja, valmis meiega üheskoos tegutsema. Nüüd tuleb vaid loota, et see innukus vahepealse ajaga kuskile ei kaoks. :)
Subscribe to:
Posts (Atom)
