Kolmapäeval 28.10.2009 võtsime ette reisi Hataysse, linna, kus arvatavasti kristlus alguse sai ja levima hakkas ( seal pesitseb esimene ristiusu kirik, mis siiamaani seisab ) . Nii, päev algas nagu tavaliselt Türgis - kooliliinid võtsid meid maja eest peale ning viisid kooli. Kooli jõudes oli nagu tavaline koolipäev, ootasime, kuni õpetajad meiega liituvad, kuid neid ei tulnud ega tulnud. Selle peale otsustasime klassidesse minna, kus asi vägagi põnevaks muutus. Järsku avastasime endi ümbert kümneid türklasi, kes kõik vägagi meiega suhtlemisest huvitatud olid. Peaks siinkohal ka ära mainima, et me saime vist kõik oma egodele paar paid, vähemale mina pole elusees nii palju komplimente saanud, kui see päev sain :)
Pärast tundi läksime kooli söökla-vahetunnipidamisekohta, kus oli peasissekäik ja puhvet :D, ise võite otsustada, mis koht see oli. Ühesõnaga otsustasin kohvi osta. Pärast kohvi kätte saamist oli meil jube kiire ning me pidime ruttama, jõin kiiruga kohvi, et ruttu ära minna, kui ka selle aja peale jõudis mulle mesilasparv ümber tekkida. Natuke naljakas, kuid ääretult positiivne, et inimesed nii uudishimulikud ning julged on, täielik vastand eesti inimestele, vähemalt see hetk tundus nii.
Bussi jõudes valisime omale kõik kohad ning hakkasime liikuma, itaalia poisid olid ka, kes teadu pärast polnud just kõige väiksemad, kuid nemad pärast esimest peatust otsustasid direktori väikese autoga minna - pärast, kohale jõudes Mattia rääkis mulle, et see oli suur viga, kuna kõige suurem poiss võttis selles 3 kohalistes autos kahe inimese koha, mis osutus äärmiselt ebamugavaks. Sõit oli pikk ja tüütu, kuid kohale jõudes läksime kohe sööma, mis osutus väga naljakaks. Söögi sai iseteenindusega ja seal sai vabalt võtta oma maitse järgi ka pipart. Mõtlesin siis, et prooviks ära - suu õhetas ja silmad jooksid vett ( õnneks polnud ma ainuke ning sellest zestist sai palju huumorit). Lõpuks olid kõigil tuleleegid suus, kuid elamus missugune.
Pärast läksime aeda teed jooma, kus kõik said valida omale, mis nende soov oli. Seal tegime ka palju pilte, nagu alati ( itaallastele, portugaallastele ja ka türklastele oli piltide tegemine õudselt südamelähedane ja mina, kui nullfotogeenne inimene sain seal kõvasti praktikat ).
Siis algas linna tuur. Esimene koht mida me külastasime oli mossee, kus puhkasid kaks Jeesuse abilist ( külastasime ka nende hauda ), seal oli ka parajasti palveaeg, mida sai kaeda. Sisenedes pidi tütarlastel olema pea kaetud ning sisenema pidi ilma jalanõudeta. Arutlesime seal ka usu vajalikkusest ning mõjust inimesele ning ühiskonnale, kuid selle vestluse jätaks siiski omateada, kuna mõnele võib see tibake ebameeldivust tekitada..Järgmiseks tuli siis esimene kristluse kirik, mis oli kalju sisse tehtud. Peab tõdema, et suveniiri koht kiriku jalamil pakkus suuremat huvi..kuid kirik ise oli huvitav( küll väga algeline ja väike, kuid kindlasti suur kultuuriline pärand).
Kirikus käidud suundusime muuseumi, mis osutus vägagi harivaks ning huvitavaks. Sissejõudes, kohe esimene ruum oli väga muljet avaldav, ajalooliselt väga vajalik, seal oli kirst ning selle terve sisu ning kõik oli säilinud. Muuseum ise koosnes tükkidest kirikutest ning hoonetest ( vist 
Rooma ajast ), mis oli kokku pandud üliväikestest tükkidest. Minule pakkus hämmingut, kui palju vaeva nendega nägema pidi ning selle aja tehnikat jättis see vägagi müstilise mulje. Pärast muuseumi võtsime tee kuhugi kohta, mis minule jäi kahtlaseks, miks me sinna läksime.. Seal oli ääretult ilus restoran, kus kõrval kalad- ja pardid ujusid. Seal oli ka suveniiri koht, mis oli väga humoorikas, sealt võis leida 20 aasta vanustest kokakooladest, kuni Batmani mudeliteni välja. Sellega seoses hakkasgi päev otsa saama, ees oli veel kuulus Hatay magustoit, mis oli väga huvitav. Maitse oli hea ning omapärane.Tagasisõit oli pikk, kuid see läks kõvasti kiiremini, kuna sain ühe itaalia poisiga hästi jutule, muljetasime Türgist ning ka Eestist ja Itaaliast. Euroopa riigid kõik - kultuuriliselt tundus tema jutu põhjal kultuuriline vahe väiksem, kui vahe Türgiga. Sõit tagasi oli pikk, kuid kindlasti tasus ära ning nüüd on pagasis nii mõnigi teadmine juures ja leidsin omale ka paar välismaist sõpra, kellega siiamaani õhtuti vestlen :)
Turkey- Hatay (Antakya) from Merike Sikk on Vimeo.
